Õnne-jänesekapsas

Oxalis tetraphylla

Õnne-jänesekapsas on lõheroosade õitega armas taimeke. Oma nime on ta  saanud oma neljatisi ristikheinalehti meenutavate lehtede järgi. Taim on pärit Mehhikost, kus ta looduslikult esineb. Õnne-jänesekapsas kasvab hästi nii täispäikeses kui poolvarjus ja pigem happelisemas aiamullas. Kastmise suhtes on üsna leplik. Mina olen aastaid kasvatanud õnne-jänesekapsast potitaimena, sest siis tuleb väheldase taime muljetavaldav välimus eriti esile. Lisaks on potis kasvavat jänesekapsast lihtne ka talvekorterisse seada, sest see külmaõrn jänesekapsas ei talvitu meil peenras. Sügisel, juba enne esimesi öökülmi, lõpetan ma taime kastmise. Kui esimesed öökülmad taime lehed ära võtavad, tõstan ma taime koos potiga tuppa pimedasse kuiva kohta ja unustan kuni kevadeni. Siis on paras aeg taime ka paljundada, nimelt puhastan sibulad kuivast mullast ja jagan sibulad mitmesse potti laiali. Paras sibulate vahe on 3-5 cm. Parim muld on hästi vett läbi laskev ja veidi happeline. Parimaks istutusnõuks on õnne-jänesekapsale pigem laiem ja mitte eriti sügav anum. Potid tõstan valguse kätte märtsis ja alustan tagasihoidliku kastmisega. Õige pea näitab taim kasvu algust. Kui on soov õnne-jänesekapsast üheaastase peenralillena kasvatada, siis sibulate maha tippimise aeg on mais, kui ilmad juba vähe soojemad on. Sibulate paras istutussügavus on kahe- kuni kolmekordne sibula kõrgus. Peenrast on taime väikeseid sibulakesi sügisel üsna tüütu välja noppida. Kui osa neist juhtub tähelepanematuse tõttu peenrasse jääma, siis pole vaja muret tunda, sest sibulakesed külmuvad talvel ära ja õnne-jänesekapsas ei muutu seetõttu tülikaks umbrohuks. Taime lehed ja õied on mõnusalt hapud ja sisaldavad C-vitamiini.