Jänesekapsad on moes! Viimase aja uus kuum trend söödavate ilu- ja toataimede seas.
Olen ise jänesekapsaste erinevaid liike ja sorte mitmed aastad kasvatanud ja ikka olen lummatud kui lihtne on erinevate jänesekapsaste kasvatamine ja kui ägedalt värvikad võivad need olla. Tihti kasvatataksegi erinevaid jänesekapsaid nende ilusate värviliste lehtede ja vahel ka ainult armsate õite pärast.
Selles blogiartiklis tutvustan just neid jänesekapsaid, mis on ühekorraga nii ilu- kui toidutaimed kui ka neid, mida olen Tamme talu ürdiaias juba mitmeid aastaid kasvatanud.
Jänesekapsa (Oxalis) perekonda kuulub pea 800 erinevat liiki. Eesti looduses kasvab harilik jänesekapsas Oxalis acetosella. Jänesekapsa perekonna esindajad on pärit üle maakera, enam leiab erinevaid liike jänesekapsaid Lõuna- ja Kesk-Ameerikast ja Lõuna-Aafrika troopilisest ja subtroopilisest vöötmest. Neid kasvab nii varjulistes metsades kui ka päris kuivadel kruusastel kasvupaikades. Ja oh üllatust, on hulga isendeid, millede lehekuju ei vasta meie tavapärasele teadmisele jänesekapsa lehtede väljanägemisest.
Santa katariina jänesekapsas Oxalis triangularis on pärit Lõuna-Ameerikast, kus kasvab vabas looduses ja kultiveeritakse ka toidutaimena. Santa katariina jänesekapsast on Eestis toataimena vähesel määral kasvatatud mitmed aastad, kuid kuna paljundusmaterjali ei ole kuigivõrd saadaval, siis see asjaolu on olnud üheks põhjuseks igati toreda taime vähesele tuntusele.
Esineb kaks vormi- roheliste ja väiksemate lehtedega ning tumepunaste suuremate lehtedega, millest on aretatud mitmeid kauneid sorte nagu “Sunny”, “Amber”, “Burgundy Wine”, “Mijke”, “Irish Mist”, “Sanne”, “Iron Cross” ja “Fanny”. Santa katariina jänesekapsas on väga tänuväärne ja leplik potitaim. Santa katariina jänesekapsa mahedalt hapukasmagusa maitsega mahlane risoom võib kasvada kuni 5 cm pikkuseks, mida sobib tarvitada toiduks nii toorelt kui kuumtöödelduna.
Mugul-jänesekapsas ehk oka Oxalis tuberosa on pärit Ladina-Ameerikast, kus teda Andides on kultiveeritud sajandeid. Huvitav fakt oka kohta on, et taim toodi Euroopasse kartuliga konkureerima aastal 1830. Veidi hiljem jõudis taim Uus-Meremaale, kus mugul-jänesekapsast on saanud väga populaarne köögivili.
Oka on mitmeaastane püsik, mis talvitub maa-aluste varremugulate abil. Kahjuks Eestis saab mugul-jänesekapsast kasvatada üheaastase taimena nii peenras kui potikultuurina, kuna mugulad ei talu läbikülmumist.
Mugulad võivad erinevalt variantidest olla 2,5 cm kuni 15 cm pikkused ja olla nii valged, kreemikad, kollased, oranžid, roosad, punased või violetsed ning need värvid võivad esineda mugulatel erinevates mustrites.
Lisaks lehtedele ja õitele saab toiduks tarvitada mugul-jänesekapsa varsi sarnaselt rabarberile. Varsi, lehti ja mugulaid tarvitatakse toiduks nii keedetult, hautatult, küpsetatult kui toorelt. Maitselt on mugulad veidi hapukad, kuid kui nad jätta päikese kätte pikemaks ajaks peesitama, siis muutuvad mugulad maitselt magusaks ja on nii välimuselt kui maitselt veidi võrreldavad rosinatega.
Õnne-jänesekapsas Oxalis tetraphylla on pärit Mehhikost. Eriti levinud on väga kena välimusega õnne-jänesekapsa sort “Iron Cross”, mille neljatistel lehtedel on tumedamad pruunid ühtlase kujuga laigud lehekeste varrepoolses osas. Lisaks rikkalik õitsemine rõõmsate korallroosade õitega kogu kasvuperioodi jooksul. Taime tuntakse õnneristiku nime all just tema neljatise ristikheina lehte meenutava lehekuju järgi. Õnne jänesekapsas sobib väga hästi kasvatamiseks potitaimena, kuna peenral ei pääse tema lehtede ja õite ilu eriti esile. Lisaks on õnne jänesekapsas väga sobilik varjulisemates kohtades kasvatamiseks. Taim on külmaõrn.
Söögiks sobib tarvitada õnne jänesekapsa lehti, õisi ja sibulaid. Viimaste puhul vast pole toiduks kasutamine eriti asjakohane, kuna sibulad on kiulised ja üsna pisikesed.
Kuidas jänesekapsaid toiduks tarvitada?
Lehed ja õied sobivad salatitesse ja suppidesse. Roogade kaunistamiseks saab kasutada jänesekapsa lehti ja õisi teetassis, joogiklaasis, magustoidul, kondiitritoodetel ning kala, liha või kanaprae lisandina, külmlaual või võileival kaunistusena. Pole vist rooga või jooki, kuhu hapukate lehtedega jänesekapsad ei sobiks. Lastele pakub palju rõõmu lehtede noppimine ja nendega maiustamine.
Ettevaatust tuleb vaid säilitada toiduks tarvitatavate koguste osas. Nii nagu ei ole rabarbri liialdane söömine tervislik, nii tuleb ka hoiduda suure koguse jänesekapsa söömisest. Nagu kõigi oblikhapet sisaldavate taimede puhul.
Kõik eelpool nimetatud jänesekapsad kasvavad tavalises aiamullas nii täispäikeses kui lepivad ka varjulisema kasvukohaga. Mingit erihooldust nad ei vaja. Kevadel märtsis tuleb erinevate liikide sibulad, risoomid või muguljuured soojas kohas umbes 5 cm sügavusele mulda pista ja taimede tärkamist ootama jääda. Peale öökülmade möödumist saab taimed õue tõsta. Kasta ja väetada tuleb taimi vastavalt vajadusele. Sügise saabudes hakkavad taimede lehed oma välimust kaotama ja kuivama ning see on ka märgiks, et taimed tuleks tõsta pottidega kuivemasse kohta ja kastmine lõpetada. See võimaldab lehtedel ära kuivada ja valmistuda taimedel ette puhkeperioodiks. Siis asetada potid pimedasse kuiva kohta talvituma et uuel kevadel saaks taimede eluring jätkuda. Alates veebruarist võib potid jälle valguse kätte tõsta ja neid veega niisutama hakata. Kui taimed on kasvanud eelmisel hooajal väga tihedaks, on paras aeg taimede jagamiseks.
Kui taimed istutatakse kevadel peenrasse, siis tuleb sibulad üles võtta enne tõsisemate öökülmade tulekut. Mugul-jänesekapsa mugulad tuleb üles võtta oktoobris ja jätta võimalusel mõned neist uue hooaja paljunduseks. Neid saab säilitada jahedas pimedas kohas.
Sulle head taimede põneva maailma avastamist soovides
Heli Viedehof
Tamme talu ürdiaia perenaine