Harilik rosmariin Rosmarinus officinalis on vähenõudlik igihaljas püsik. Oma looduslikus kasvukeskkonnas kasvab rosmariin suhteliselt kuivas ja kruusases pinnases.
Harilikul rosmariinil tuntakse arvukaid sorte, laiuva kasvukujuga Rosmarinus officinalis Prostratus’e rühma ning maadligi roomavate võrsetega vormi Rosmarinus officinalis f. repandens. Harilikust rosmariinist on aretatud hulgaliselt sorte, mis varieeruvad õie värvi (valged, erinevat tooni sinised, roosad) ja lehtede värvusega heledamast rohelisest kuni tumeda sinakasroheliseni, lisaks valge-rohelise kirjude lehtedega sordid.
Alustan algusest
Rosmariini kasvatamine seemnetest on aeganõudev. Olen seda varematel aastatel mitmeid kordi teinud, kuid nüüd eelistan lihtsamaid meetodeid. Nimelt ostan kas väikesed noortaimed või juba oluliselt suuremad potitaimed. Ka rahakotile on sõbralikum, soetades rosmariini erinevas kasvufaasis taimed kui neid püüda ise seemnest kasvatada. Seemed on pea sama hinnaga, mis noortaimed, seemnete idanemine on kesine ja hilisem taimede aeglane kasvamine võtab aega.
Rosmariini noortaimed
Viimastel aastatel on meie suuremate toidukaupluste puu- ja köögiviljaosakondadesse ilmunud müügile väga hea hinnaga rosmariini potitaimed. Kui otsustate sellise taime soetada, siis soovitan alustuseks taime veidi suuremasse potti ümber istutada. Uuteks istutusnõudeks sobivad väga hästi savipotid, mille põhja on pandud korralik drenaaž (potikild, kivikesed või jäme kergkruus), et liigne kastmisvesi saaks välja voolata.
Rosmariin kasvab vett hästi läbilaskvas toitaineterikkas liiva ja kruusaseguses neutraalse pH-ga mullas. Tavalisele aiamullale soovitan segada juurde liiva või peenemat kruusa.
Suvel peenrasse ei ole ma oma rosmariine kunagi istutanud, sest siis tuleb sügisel teha lisatööd taimede uuesti potistamisel, et taimi saaks tuppa varjule tarida. Teiseks põhjuseks asjaolu, et sügisel peenrast potti istutades saab taim märkimisväärse stressi, kuna taime juurepall ja eriti taime kasvamiseks väärtuslikud noored peenikesed juured lõhutakse ära. Lisaks satub taim tubastes oludes oluliselt ebamugavamasse kasvukeskkonda, milleks on pime, kuiv ja liialt soe tuba. Parim koht talvitumiseks on rosmariinile siseruumides võimalikult jahe ja valge koht. Eriti sobivad on lõuna- või läänepoolne aknalaud, jahe valge eeskoda või talveaed. Ideaalilähedane temperatuur on rosmariini jaoks siseruumides talvel +6 kuni +15°C.
Ise ootan sügisel rosmariinipottide siseruumidesse toomisega võimalikult kaua. Kui sügisel ilmad väga vihmaseks muutuvad, siis viin potid taimedega väikesesse kuiva kasvuhoonesse. Kui seda võimalust ei ole, sobib ka kuiv räästaalune, rõdu või terrass. Põhiline nõue, et rosmariinil ikka katus pea kohal oleks ja vihmavesi pidevalt taimedele kaela ei tilguks.
Sügisel,kus õhuniiskust on palju, taimede kastmise vajadus praktiliselt puudub. Aru saab sellest väga lihtsal moel: näpp mulda ja kui muld tundub sõrmede vahel tuhkkuiv, tuleb kasta. Kui mõõdukalt niiske, ära pigem kasta J
Taimed tõstan tuppa alles siis, kui õhutemperatuur on õues püsivalt alla -3°C. Mõnel aastal juhtub see oktoobri lõpul, mõnel aastal detsembris ja mõnel aastal alles jaanuaris. 2019 aastal tõin kasvuhoonest taimed tuppa alles jaanuari keskpaigas. Sel talvehooajal tõin ühe rosmariini tuppa detsembri viimastel päevadel ja teised kolm pottidega jäidki kütteta kasvuhoonesse. Paari väga külma (-11°C) öö ajal viskasin taimedele vanad tekid peale. Praegu kasvuhoones olevatel taimedel avanevad esimesed õied. Toas aknalaual on rosmariin õitsenud väga rikkalikult juba alates jaanuarist.
Ideaalilähedane temperatuur on rosmariini jaoks siseruumides talvel +6 kuni +15°C.
Rosmariin alustab tavaliselt õitsemist aknalaual alates jaanuarist. Kui õitsemine on väga rikkalik, siis olen saanud õiteilu nautida kuni juunini välja. Õitsemise ajal ja suvisel aktiivsel kasvuperioodil tuleb taime kindlasti turgutada väetisega. Lisan väetist paar korda kuus kastmisvette. Sobivad kõik väetised, mis on mõeldud nii ürtidele kui köögiviljadele. Kui on valida, siis soovitan kasutada maheväetist!
Õitsev rosmariin aknalaual
Oma pikast maitse-ja ravimtaimede kasvatamise kogemusest olen täheldanud, et toas on lihtsam üle talve pidada laiuvate võrsetega rosmariini vormi (Rosmarinus officinalis Prostratus group sün. Rosmarinus corsicus) kui püstiste võrsetega isendeid.
Õues püsikuna õnnestub rosmariini kasvatada tõenäoliselt meie saartel, kus talved on pehmemad kui mandril. Lisaks aitab peenras talvitumisele kaasa, kui taim korralikult kuiva materjaliga multšida, kuid mitte mingil tingimusel ei tohi taime umbselt kinni katta. Ja kindlasti peab taimel olema vihma kaitseks mingi katus, sest pidevat niiskust kardab rosmariin kõige rohkem.
Rosmariin Tamme talu ürdiaias
Rosmariini kasvatamisest saadav kasu
Taime okste puudutamisel või lehtede mudimisel vallandub õhku eeterlikest õlidest pungil meeldiv vaigune aroom, mis mõjub pärssivalt mikroobidele ja puhastab toas õhku.
Rosmariin parandab mälu ja keskendumisvõimet. Lisaks ergutab aju tööd ja tugevdab immuunsüsteemi.
Rosmariinist valmistatud tee aitab kõhupuhituste korral ja soodustab seedimist.
Nii värske kui kuivatatud rosmariiniga sobib maitsetada väga mitmesuguseid roogasid alates magustoitudest kuni köögivilja ja liharoogadeni välja. Kuna rosmariini maitse on väga intensiivne, siis tasub temaga maitsestamisel piiri pidada.
Probleemid kasvatamisel ja mida siis ette võtta
Pideva liigse mullaniiskuse korral võib taim kattuda jahuse valge korraga. Tõrjeks võib kasutada söögisooda lahust lahustades pool teelusikat söögisoodat ühes liitris vees ja pritsida sellega taimi.
Kõige hõlpsam on rosmariini paljundada suvel võetud poolpuitunud pistikutega.
Armastusega Tamme talust
Heli
Tamme talu perenaine