Miks on hea kasvatada lõhnavaid pelargoone?
Lõhnapelargoonide istikud Tamme talu kasvuhoones
Lõhnavatele pelargoonidele pühendatud blogiartiklis jagan sulle oma teadmisi ja isiklikke kasvatamiskogemusi nende omanäoliste taimede kasvatamiseks ja kasutamiseks nii köögis kui tervise heaks.
Pelargoonide taimeperekond on saanud teadusliku nimetuse kreekakeelsest sõnast pelargós, mis tähendab kurge ja seda taimede kurenokka meenutava viljakuju tõttu. Kuna varem olid pelargoonid paigutatud kurereha (Geranium) perekonda, siis kutsuti neid ka geraaniumiteks. Seda vananenud nimetust võib mõnikord ette tulla tänapäevalgi. Koos kurerehadega kuuluvad pelargoonid kurerehaliste sugukonda.
Pelargoonide taimeperekonnas on üle 250 liigi, millest enamik on pärit päikeselisest, aga kuivast ja üsna karmi kliimaga Lõuna-Aafrika tipust Kapimaalt. Pelargoonide liikide hulgas on nii rohttaimi, poolpõõsaid kui ka põõsaid, milledest esimesed toodi Euroopasse juba 17. sajandil.
Lõhnavate lehtedega pelargoonide rühma kuuluvad looduslikud liigid ja hübriidid, millede lehed sisaldavad rohkelt eeterlikke õlisid. Nendest moodustunud aroomibukett on enamasti meeldiv, aga on ka ebameeldivalt lõhnavate lehtedega isendeid, mida ma isiklikult kohanud ei ole.
Lõhnapelargoonide lehti muljudes võib tunda üllatavalt tuttavaid aroome, samas on mõnda lõhna üsna keeruline määratleda. Pealegi on inimeste haistmismeel väga erinev – mis ühele tundub apelsinina, meenutab teisele hoopis sidrunit ja/või roosi.
Lõhnapelargoon “Orange”
Väike ülevaade lõhnapelargoonidest
Lõhnava pelargooni Pelargonium graveolens lõhna on kirjeldatud kui sidruni, apelsini või roosilõhna. Väikesed hallikasrohelised lehed on sügavalt lõhestunud, õied roosad või punakasvioletsed.
Parfüümipelargoon Pelargonium x asperum on mõne meelest roosilõhnaline, teisele meenutab mändi. Õied sirelilillad, lehed karedad ja hallikasrohelised.
Kare pelargoon Pelargonium radens on samuti roosilõhnaline.
Tammelehine pelargoon Pelargonium quercifolium lõhn sarnaneb männi vaigule.
Ülilõhnav pelargoon Pelargonium odoratissimum lõhnab värskelt nagu roheline õun. Tal on väikesed sametiste karvakestega hallikasrohelised lehed ning pisikesed lillakaspunase triibuga roosakad õied.
Müntpelargooni Pelargonium tomentosum pehmetel karvastel lehtedel on mõrkjas piparmündilõhn. Väikesed õied on valged.
Kähara pelargooni Pelargonium crispum väikesed voldilised lehed on värske sidrunilõhnaga, väikesed õied aga kahvatulillad. Tal on ka kirjulehiseid sorte.
Liikidevahelisel hübriidil Pelargonium x fragrans on vürtsikas muskaatpähklit meenutav lõhn. Lehed väikesed ja hallikasrohelised, õied valged.
Aretajad on saanud liikidest väga põneva lõhna ja maitsega sortehübriide. Peale eespool mainitud lõhnade võib lehtedel ära tunda veel apelsini, aprikoosi, ingverit, kaneeli, kookost, laimi, lavendlit, maasikat, muskaati, šokolaadi, mändi, sarapuud, kokakoolat, pipart jne. Iga nina tunneb lõhna erinevalt ning kõik lõhnad ei pruugi meeldida. Mõni, näiteks koirohu oma, võib olla suisa ebameeldiv.
Lõhnapelargoonide erinevad sordid
Valik lõhnavate lehtedega sorte:
“Dr.Westerlund”, “Rose”, “Attar of Roses”- väga iseloomulik roosilõhn
“Orange” – magus apelsini koore lõhn
“Chocolate Mint” – mündise aroomi ja šokolaadikarva maalingutega lehtedega
“Dean’s Delight” – aprikoos
“Hazelnut” – sarapuupähkel
”Lavender Lad’ – eriti tugev lavendlilõhn
“Lavender Lindy” – lavendel
“Lemon” – sidrunikoore lõhn
“Peppermint” – piparmündi lõhn ja rohelise-valgekirjud lehed
“Odorata Perfume” – oivalise sidrunilõhnaga, ingelpelargooni esimene lõhnavate lehtedega sort
“Pino” – lehtedel tuntav männivaigu lõhn
’’Nutmeg” – muskaatpähkli lõhn
“Cola”– lehtedel hästiaimatav kokakoola lõhn
Lehed on lõhnapelargoonidel enamasti keskmist tooni rohelised, aga ette tuleb ka tume ja halli kasrohelisi ning hõbehalle (“Nutmeg”). Osal on lehtedel tumedam viirg või kilbikujutis, leidub valge, kreemika või kollase varjundiga sorte. Tavaliselt on lehed pehmed ja pisut karvased, aga on ka siledaid, jäiku ning karedaid. Lehtede kuju on väga erinev.
Enamik lõhnavaid pelargoone kasvab 30– 60 cm kõrguseks, kuid “Rose”, “Attar of Rose”, “Dr.Westerlund” ja “Peppermint” võivad sirguda sobivas keskkonnas ilma kärpimiseta kuni 1,5 m kõrgusteks jõulise välimusega taimedeks. Eelpool nimetatud sortidest saab vastava kujunduse kaasabil kasvatada tüvivorme.
Lõhnavatel pelargoonidel on tavaliselt lihtõied, ent leidub ka üksikuid pooltäidisõielisi. Õisikus olevad õied on sageli väikesed (ligi 1 cm) ja tagasihoidlikud, kuid mõnel aretisel suured (kuni 5 cm) ja ilusad.
Kõige tavalisemad värvid on valge, roosa ja helelilla, on ka erksalt korallpunaseid (“Hazelnut”) ja punaseid õisi. Ülemistel kroonlehtedel on sageli tumedamat tooni täpid, jooned või laigud. Enamik lõhnavaid pelargoone õitseb kevadel, osa aga kogu hooaja vältel.
Lõhnavad pelargoonid Tamme talu ürdiaia kohvikus
Kuidas kasvatada?
Lõhnavad pelargoonid on vastupidavad potitaimed ja neid on lihtne kasvatada.
Taimedele sobib nii päikeseline kui ka poolvarjuline koht. Suvel eelistavad siiski võimalikult päikesepaistelist, sooja ja õhurikast paika. Külmas ja pimedas kohas võivad alumised lehed kolletuda. Suvel tunnevad tubased püsikuna kasvavad potitaimed end kõige paremini õues.
Võimalusel istutage lõhnapelargoon spetsiaalsesse ürdimulda ning väetage ürtidele mõeldud maheväetise või toataimedele mõeldud väetisega. Liigne lämmastik (kõdusõnnik, kanakaka) paneb lehed ebaloomulikult vohama ja pärsib õitsemist. Istutamiseks sobib tavaline viljakas toataimede muld, peaasi, et muld oleks vett hästi läbilaskev.
Kastmisel tuleb jälgida, et muld saaks korralikult märjaks, aga enne uut kastmist lase mullal taheneda ja peaaegu läbi kuivada. Pidevalt niiskes mullas olevad taimed jäävad kiratsema. Pelargoonile ei meeldi lehtede piserdamine.
Suveks säti lõhnapelargoonid välja rõdule või terrassile. Kui öökülma oht on möödas, võib taimed suvehooajaks soovi korral peenrale istutada. Lõhnapelargoonid kasvavad hästi ka poolvarjulises kohas.
Kui leheservad rulluvad sissepoole või lausa kuivavad, on taimed vähe kastetud.
Kui lehtedele ilmub pruunikas varjund, on päikest olnud liiga palju. See võib juhtuda vaid siis, kui pärast pikka toas veedetud talve ei ole õue tõstetud taimed veel erksa päikesevalgusega harjunud. Kui lehed lausa pruunistuvad, kuivavad need hiljem ära ning on vaja käsitsi välja noppida.
Talvitumiseks on parim valge ja jahe (10– 15 °C) siseruum. Minu kogemuse järgi talvituvad lõhnapelargoonid suurepäraselt elutoa aknalaual minetamata oma normaalset välimust. Kui ruum on liiga soe ja pime, kasvatavad pelargoonid nõrgad heledad võrsed, kuid need lõika tagasi alles uue kasvuperioodi alguses veebruari lõpus märtsis. Siis ongi paras aeg taimed noorendada, milleks on võrsete kärpimine ja vajadusel ümber istutamine, mis tagab taimedele hilisema tiheda kasvukuju. Mina jätan tagasilõikamise käigus tavaliselt oma taimedele kaks kuni kolm lehevahet, siis on taimed kevadeks jälle tihedaks kasvanud.
Mis kasu on tervisele lõhnapelargoonidest?
Lõhnapelargoon “Moskitoschoker”
Kui lehti õrnalt läbi peo lasta, vallandub meeldiv aroom, mis tekitab positiivseid emotsioone, parandab meeleolu, leevendab stressi ja mõjub rahustavalt. Peopesadele ja sõrmedele jääb taimedega suhtlemisest mõnus lõhn.
Lõhnapelargoonide eeterlikud õlid puhastavad ning värskendavad ruumi õhku, pärssides mikroobide ja bakterite levikut.
Pelargoonilõhn peletab eemale kärbsed, sääsed ning muud lendavad putukad. Selleks on pakkuda lausa omaette sort “Moskitoschoker”
Riidekappi pandud kotike kuivatatud lehtedega hoiab eemale koid.
Oma kodumaal Lõuna-Aafrikas on lõhnapelargoone peetud kurjade vaimude peletajaks. Sellest on tulnud komme kasvatada neid ümber majade, rõdudel ja aknalaudadel.
Lõhnavat Pelargonium graveolens ja ülilõhnavat Pelargonium odoratissimum pelargooni kasvatatakse Alžeerias, Marokos ja mujalgi sobiva kliimaga maades istandustes eeterliku õli tootmiseks. Õitest, lehtedest ja vartest saadakse rohekaskollast õli, mida tuntakse geraaniumiõli nime all. Parfümeeriatööstuses asendab see kallihinnalist roosiõli, mida kasutatakse ka laialdaselt toiduainetööstuses.
Aroomiteraapias peetakse geraaniumiõli üheks hormoonide talitlust paremini toimivaks ja reguleerivaks vahendiks, mis mõjub eriti tõhusalt üleminekuaastates naistele.
Geraaniumiõlist on abi keeruliste vaimsete ja füüsiliste seisundite puhul, sest vähendab stressi ja masendust ning tõstab organismi üldist toonust. Veel soodustab see lümfiringe toimimist, leevendab turseid, näärmepõletikku ja vedelikupeetust, aitab tselluliidi, verevalumite ning hemorroidide korral.
Seitse kodus kasutatavat nippi tervise turgutuseks
Üleväsimuse ja pingete korral tilgutage aroomilampi 5 tilka pelargooniõli ja 2−3 tilka mõne tsitruse õli.
Kõrvavalu korral sobib järgmine segu: 2 tilka pelargooniõli ja 10 tilka oliiviõli. Selle seguga kergelt niisutatud vatipadja hoidmine kõrva peal vähendab kõrvavalu.
Mädase kurgu ja põletikuliste igemete korral tupsutage proleemseid kohti enne magamaminekut seguga, milles on 5 tilka pelargooniõli ja 20 tilka oliiviõli.
Värskeid rulli keeratud lehti on pandud pea- ja kõrvavalu leevendamiseks kõrva.
Lehti on võetud appi ka verejooksu peatamiseks, põletike ja astma leevendamiseks, mädaste paisete raviks jne.
Värske peenestatud lehe mahla abil võib saada lahti soolatüügastest.
Üleväsimuse, kurva meeleolu või ülepige korral silitage meelepärase lõhnapelargooni lehti ning märkad peagi, et oled jälle rahunenud ja rõõmus.
Geraaniumiõli aitab korrastada erinevate nahatüüpide niiskustasakaalu, normaliseerib rasueritust ja kiirendab naha taastumist. Aitab ravida aknet, ekseemi, vöötohatist. Õlil on antiseptiline toime ning sellega võib hooldada kõiki nahatüüpe. Geraaniumiõli ei tohi tarvitada seespidiselt ja raseduse ajal. Tundlikumal inimesel võib tekitada allergilise reaktsiooni.
Lõhnapelargooni lehtedest valmistatud vesitõmmist on kasutatud kõhulahtisuse, düsenteeria, reumaatiliste haiguste ja podagra leevendamiseks ning neerukivide lahustajana, samuti sisemiste verejooksude vähendamiseks ja peatamiseks.
Tõmmise valmistamiseks võta 2 kuhjaga teelusikatäit värskeid peenestatud lehti ja 2 klaasi keedetud jahutatud vett ning laske kinnises nõus tõmmata. Jooge veidi enne sööki väikeste lonksude kaupa 3–4 korda päevas.
Lõhnapelargooni lehtedega maitsestatud ja õitega kaunistatud rullbiskviit
Põnev maitsestaja köögis
Lõhnavate pelargoonide lehed sobivad maitset andma õuntele, punastele sõstardele, tikritele, porgandile, pihlakamarjadele, mustikatele, banaanidele, melonitele, apelsinidele, virsikutele.
Lehtedega saab maitsestada magustoite (näiteks kompotte ja kisselle), keediseid, želeesid, küpsetisi, maitseäädikat.
Lehti ja õisi saab kasutada toitude kaunistamiseks.
Sidrunilõhnalise pelargooni lehed sobivad kokku kalaroogadega, iseäranis hästi mõne tugevama ja merelisema maitsega kalaga nagu tursk, saida, makrell, pangaasius ja võikala.
Maitsekuse annavad värsked lehed ja õied teele. Neid võib lisada nii tagasihoidliku maitsega taimeteele kui ka mustale ja rohelisele teele.
Soovin sulle lõhnavate pelargoonide imepärase maailma avastamist!
Heli Viedehof
Tamme talu ürdiaia perenaine